Sfinks ja tema mõistatus.

Endel Talvik

Nii nagu jõgi, kuhu ma astun, ei ole sama ja on,

nii olen ma, nagu ma ei ole.

Herakleitos (81)

Sissejuhatus: Oidipuse müüt kui proto-filosoofiline diskursus.

Oidipuse müüdi leviku alguseks loetakse “Oidipodeia” müüditsükli tekkimist umbes 720-del aastatel eKr. Selle tsükli autorsus omistatakse Sparta poeedile Kinaithonile, kelle teostest on säilinud vaid fragmente. Enamus kuulsamatest Kreeka filosoofidest ja kirjanikest oli sel ajal veel sündimata. Maailma tajumine ei olnud veel liigendunud. Teaduslikke teooriaid ei olnud. Et maailma olemust mõista, loodi müüte ja nende põhjal religioone. Müüdid olid esimesed kvaasi-teaduslikud teooriad, millede abil seletati maailma toimimist ajal kui teadus ja filosoofia olid veel välja arenemata. (Talvik, 2020). Müüdid selgitasid maailma tekkimist ja inimese kujunemist erinevate metafooride kaudu. Sellel ajal olid müüdid legendid, mida peeti tõeks. Seetõttu olid müüdid pikka aega kasutuses ja näiteks Platon kasutas neid oma filosoofiliste ideede seletamisel. Eriti ulatuslikult jätkati müütide kasutamist maailma seletamiseks kujutavas kunstis ja kirjanduses. Ning müüdid olid jätkuvalt oluliseks vahendiks kuidas kirjeldada sümboolselt k

Umbes 100 aastat peale Oidipuse müüdi tekkimist hakkas ilmuma filosoofid, kes püüdsid maailma analüüsida. Nad hakkasid maailma kirjeldama läbi erinevate algosakeste ja nende toimimise ning tahtsid leida archē (ἀρχή) – kõige algpõhjus või algainet. Esimeseks filosoofiks peetav Thales Mileetosest (u 624–u 545 eKr)pakkus selleks vee.

Heraklitos, kes elas umbes 540 – 480 eKr pakkus archē‘ks tule ning rõhutas muutlikust, sest Herakleitose jaoks oli tuli rohkem kui lihtsalt materiaalne substants; see sümboliseeris pidevat muutuste protsessi (universaalne voolamine), mida juhib ratsionaalne printsiip, Logos (Sõna või Mõistus).

aastat peale „Oedipodead“ ning natuke enne Sophoklest (497/496 eKr). Sokratese, Platoni ning Aristotelese sünnini oli jäänud veelgi enam. „Oedipodeia“ ja Herakleitose seos väärib erilist esile tõstmist, sest ma loodan järgnevas näidata, et Oidipuse müüdis toimib sama vastandite lahutamatu ühtsus, millest rääkis Herakleitos oma aforismides “Panta Rei” (Kõik voolab) ja “Panta Choerei” (Kõik muutub).

Oidipuse müüt on paradigmaatiline näide allegooriate ja metafooride kasutamisest universaalsete psühholoogiliste tõdede edastamiseks. Ning Oidipuse müüdi tegelasi võib vaadelda teatud üldistatud vastanditena. Hea ema Merope vastandub halvale Jokastele, halb Laios heale Polybosele. Hea/halb; seksuaalne või vanemlik on binaarsed vastandused, mis selles müüdis selgelt esile tulevad, omavahel põimuvad ja üksteiseks üle lähevad nagu Herakleitose filosoofiaski.

Oidipuse müüti võib tõlgendada ja vaadelda erinevatelt tasanditelt. Ühest küljest võib seda lugeda lihtsalt loona kellegi Oidipuse elust. Siis tekib aga küsimus, miks peaks seda lugu müüdiks nimetama. Müüdi definitsioon märgib, et müüt peaks kujutama metafooriliselt millegi tekkimist ning ei pea vastama ajaloolisele tegelikkusele. Mille tekkimist kujutas Oidipuse lugu? Milline on selle müüdi sümboolne tähendus? Püüan järgnevalt näidata, et Oidipuse müüti on alateadlikult tajutavate sümbolitena peidetud mitmeid sõnumeid. Vastandlikud tegelaspaarid on vaadeldavad teatavate sümbolitena ning tervet narratiivi võib vaadelda sümboolsena. Ka Oidipuse elu tervikuna ja ning tema tehtud valikud on sümboolsed ja metafoorilised.

Sigmund Freud pidas Oidipuse müüti heaks kokkuvõtteks mehe elust. Ta kirjutas: “His (Oedipus) destiny moves us only because it might have been ours – because the oracle laid the same curse upon us before our birth as upon him. It is the fate of all of us, perhaps, to direct our first sexual impulse towards our mother and our first hatred and our first murderous wish against our father.” (Freud, 1900, lk 742)

Peale Freudi avangut on Oidipuse teema olnud laialt arutluse all. Kui Freud sai aru Oidipuse müüdi sümboolsest poolest, siis paljud tänapäeva autorid võtavad seda müüti väga konkreetselt. Näiteks Gilles Deleuze ja Felix Guattari kinnitavad oma vahutavas ja minu jaoks segases “Anti-Oidipuses”, et: “Freud ei talunud Jungi lihtsat nalja, et Oidipus ei saa reaalselt eksiteerida, sest isegi metslane eelistab ilusat noort naist oma emale ja vanaemale“ (Deleuze & Guattari, 2017, lk 179) ning taandavad kogu Oidipuse kompleksi vahekorrale emaga, mis ainult Freudile pähe võib tulla ja teistele vaid nalja teeb. Nii kohtlevad nad sümboolset müüti nagu tõestisündinud lugu ja „unustavad“ ära selle loo müütilise ehk sümboolse poole.

Loomulikult on olemas ka väga häid ja huvitavaid Oidipuse müüdi tõlgendusi, kuid nendest ülevaate tegemine oleks liiga keeruline. Ma püüan keskenduda oma arusaamale ning järgnevalt vaadata Oidipuse müüti ja sealt edasi ka kõiki selle elemente kui sümboleid, mis omavad sügavamat tähendust kui vaid loo jutustamine.

Nimed ja nende sümboolne tähendus.

Müüdi metafooriliseks tõlgendamiseks tuleb eemalduda konkreetikast ja vaadata detailide sümboolset tähendust. Antud juhul võiks alustada nimedest. Müüdi tegelased omavad nimesid, sest need aitavad ühte tegelast teisest eristada. Kuid tegelaste eristamine on vaid nimede üks funktsioon. Paljudel rahvastel osutab nimi millegile vastava inimese olemusest. Näiteks Väle Nool indiaanlastel võib viidata inimese kiirusele kas jooksus või vibu laskmises või mõlemas. Teinekord pannakse nimed ka ootuses, et nime kandja kujuneks kellegi sarnaseks või omaks teatud omadusi. Ka Vanas Kreekas tähistasid nimed midagi vastava inimese loomusest. Nimed olid metafoorilised kirjeldused nime kandjate kohta. Kuna ka Oidipuse ja teiste selle müüdi tegelaste nimed võivad omada metafoorilist tähendust, siis toon siin nende kõigi tõlke kreeka keelest:

Oidipus – Paistes Jalg. Nimi viitab Jokastelt saadud vigastusele imikuna.

Labdacus – Oidipuse vanaisa. Tema nime on vahel tõlgitud Valitseja. Müüdi seisukohalt on oluline, et ta kisti naiste poolt bakhanaalia käigus lõhki.

Laios – Vasak, Imelik; Veider, Äpardunud, Oidipuse algne, füüsiline isa, kes ei olnud just eriti isalik;

Jokaste – (Ἰοκάστη) Särav Kuu, Täiskuu, Oidipuse algne, füüsiline ema, kes ei olnud temaga just eriti emalik kui ta oli Äpardunu naine. Hiljem sai Täiskuust Oidipuse naine ja emalik ema Oidipuse lastele;

Merope – Osa Näost (Poolkuu?), Oidipuse hilisem ema, kes Oidipuse üles kasvatas ja emalikum oli kui Jokaste.

Polybos – Palju Elusid, Oidipuse hilisem isa, kes oli palju isalikum kui bioloogiline isa.

Sfinks – Pitsitaja, Kägistaja, esitas rändajatele, nagu Oidipus, mõistatusi. Sfinksiga samast tüvest pärineb ka sõna „sfinkster“.

Kreoon – Kuningas. Jokaste vend, kes peale Oidipuse ja tema poegade surma sai valitsejaks ja keelas kõigi valitsuse ja võimu vastaste matmise.

Eteokles – Tõeline Võidumees. Oidipuse üks poegadest. Pärast Oidipuse surma leppis ta oma vennaga kokku valitseda kordamööda, kuid ei andnud oma valitsusjärge vennale üle. Hukkus võitluses vennaga Teeba väravate ees.

Polynikes – Paljude Võitlustega, Oidipuse teine poeg. Euripides viitab talle kui Tülitsejale[1]. Läks pagenduses oleva isa juurde abi saama, kui vend talle võimu üle ei andnud. Isa needis ta koos vennaga ära, manades: „ärgu saagu võimu kumbki“ ning nii juhtuski, et vennad said omavahelises võitluses surma. Tema matmise keelas Kuningas surmaähvardusel.

Antigone – Võrreldav Oma Vanematega, Oma Vanemate Vääriline – Oidipuse tütar, kes läks oma pagenduses olevale pimedale isale teejuhiks ning talitas ka peale isa surma südametunnistuse järgi, mattis Polynikese ja astus nii Kuninga võimu vastu. Mõisteti selle eest surma ning müüriti koopasse. Poos end seal enne üles kui Kuninga poeg teda vabastama jõudis.

Ismene – Teadmine, talitas nii nagu oli õige. Ei osalenud venna matmisel, kuigi tunnistas ka ennast süüdlaseks, kui õde kätte saadi (Ilmselt tundis, et oleks pidanud osalema.?)

Inimese duaalne olemus. Paarid. Sfinks.

Metafoorides ei ole liigseid elemente, kuid neis peab olema vähemalt kaks osa. Roosi õis üksinda ei moodusta metafoori, selleks et roosist moodustuks metafoor, on vaja roosi ilu siduda okastega, mis toovad õrna õie ilu omadused eriliselt esile. Sama juhtub ka müüdi kangelastega, ühe omadused rõhutavad teise kalduvusi. Vaatame, kuidas need paarid toovad esile müüdile vajaliku vastandite võitluse. Seda vastandite võitlust sobib ilmestama Herakleitose mõte:

“Vastandite sidumise pingest

tuleb harmoonia.” (46) (HERACLITUS, 2001)

Me näeme, et kõik tegelased peale Oidipuse ehk Paistes Jala ja Sfinksi ehk Pitsitaja on paarides. Kaks ema, kaks isa, kaks tütart ja kaks poega ei ole mitte lihtsalt kahe kaupa olendid, vaid paari üks osapool vastandub teisele ning tõstab seeläbi teise eriti esile. Vendade paar – Eteokles ja Polynikes võitlesid sõna otseses mõttes üksteisega. Õdede paaris – Ismene ja Antigone vastandusid väärtused. Vanemate paarid olid selgelt erinevate kasvatuslike hoiakutega jne. Nad moodustasid nii-öelda „metafoorilised paarid“.

Sfinks.

Alustame Oidipuse müüdi uurimist Sfinksist, kes oma mõistatusliku ja müütilise (sümboolse) olekuga on selle müüdi võtmeks. Sfinksi duaalne olemus ilmneb kõigis selle müüdi paarides ja üksikisikutes.

Figure 1 Sphinx

Olles küll ilma paariliseta, on Sfinks kimäär, mis koosneb ise kahest poolest. Kägistaja loomalik alakeha (vahel ka isaslooma suguelunditega) vastandub inimlikule ülakehale. Inimese ja looma kombinatsioonina tähistab Sfinks kahe vastandi – metsiku ja inimliku poole ühtsust. Sfinks võib selles müüdis sümboliseerida:

Inimese „loomalikku“ ja „inimlikku“ külge. Ürgne, metsik ja loomalik külg inimeses käivitab teda, annab energiat ja kannab edasi, kuid on varjatud. Inimlik külg on küll esiplaanil ning esimesel hetkel võib inimese loomaliku olemuse ära unustada, kuid kriisiolukordades hakkab see siiski välja paistma.

Et Sfinks ohvritelt mõistatusi küsis ja rääkida mõistis, siis oleks võinud Sfinksi pidada suhteliselt ohutuks. Kuid Sfinks tappis oma ohvrid kallistamise läbi ehk oma rindade vahel surnuks muljudes, lämmatades. Seega ei ole Sfinksi „kallistus“, inimlik käitumine sugugi nii ohutu, sest saab oma jõu sügavamast tungi laadsest olekust. Ema võib oma laste nimel muutuda emalõviks jne.

Inimese mehelikku ja naiselikku poolt – tuletame meelde, et vahel on Sfinksil isaslõvi alakeha. Ka kõigis inimestes võime me eristada „naiselikku“ ja „mehelikku“ külge. Nii öelda Animat ja Animust – kahte peamist arhetüüpi Carl Jungi analüütilises psühholoogias, kus need esindavad psüühika alateadlikke aspekte, mis mõjutavad meie mõtteid, tundeid ja käitumist. Anima on mehe alateadlik naiselik pool, mis esindab psüühika emotsionaalseid, intuitiivseid ja loomingulisi aspekte, mida mehed naistele projitseerivad, idealiseerides või demoniseerides naisi. Animus aga naise alateadlik mehelik pool. Esindab psüühika ratsionaalseid, loogilisi ja enesekindlaid aspekte, mida naised meestele projitseerivad, idealiseerides või demoniseerides seeläbi mehi.
Inimese „füsioloogilist“ ja „psühholoogilist“ poolt. Inimese füsioloogiline, alateadlik ja loomalik pool on juhitud tungidest ja hormoonidest, mis teadvuse kontrollile ei allu. Füsioloogiline pool toimib automaatselt, instinktiivselt ja kiiresti. Psühholoogiline pool on aeglane, kaalutlev ja erinevaid võimalusi analüüsiv külg inimeses. Sfinksi mõistatuste lembus viib ta psühholoogilisele küljele, ohtlikus aga tema füsioloogilistele vajadustele.
„Id’i“ ja „Ego“, kui väljendada psühhoanalüütilises keeles. Inimese loomalikku poolt on Sigmund Freud nimetanud Id-iks. Id on alateadvuse juhitud, hämar ja füsioloogiaga piirnev meele maailm, kus toimib „primaarprotsessiline mõtlemine“. Psühhoanalüüsis on püüdu füsioloogiliste vajaduste vahetu rahuldamise poole nimetatud „Lustprinzip“ ehk „Naudinguprintsiibiks“. Freudi järgi toimetab Naudinguprintsiip Id-is ja me võime seda eriti selgelt näha väikelastel.

Ego on osa inimesest, mis suudab instinktiivseid rahuldusi edasi lükata ehk allub reaalsusprintsiibile. Siin toimetab nii nimetatud sekundaar-protsessiline, sõnadega seotud mõtlemine Võime esitada mõistatusi ja uurida sümboolseid tähendusi on sekundaar-protsessilise mõtlemise tunnus. Siin on esikohal reaalsusprintsiip ehk „Realitätsprinzip”. Kriisiolukordades kerkib aga inimese animaalne pool uuesti väga selgelt esile ning vahetu rahulduse vajadus intensiivistub.

Sfinksi erinevad küljed võivad ühes inimeses olla eri aegadel erinevas annuses esindatud. Arengu käigus õpib inimene oma animaalset – teistega mitte arvestavat, himurat ja nartsissistlikku külge rohkem varjama ja esiplaanile tõuseb Sfinksi inimlik pool. Hakatakse arvestama vanemate ja sõpradega, õpitakse asju ajama poliitilise kavalusega ning nartsissism peitub karisma ja sõbraliku oleku taha. Inimese loomalik olemus kipub meil üldiselt varju jääma, sest me oleme harjunud pidama end arengu tipuks ja seega millekski enamaks kui tavaline loom. Kuid teistest loomadest eristab meid vaid sümbolite ulatuslikum kasutus, mis muudab meie „kognitiivsed kaardid“ rikkalikumaks.

Vanemlikud paarid.

Kui me vaatame Oidipuse arengut, siis näeme kahte vanemate paari, kelledes me võime leida samuti jälgi Sfinksi kahest poolest. Oidipus teadis Meropet ja Polybust kui oma ema ja isa, kuid ei mäletanud Laiost ja Jokastat vanematena. Müüdi kirjelduse järgi olid nemad Oidipuse „ebainimlikud“ vanemad – seksuaalsed ja sadistlikud olevused, kelles polnud vanemlikku külge märgata. Nemad esindavad Sfinksi loomalikku poolt. Merope ja Polybos seevastu olid inimlikud ja hoolivad vanemad. Ning Sfinksi metafooris esindavad nad Sfinksi inimlikku poolt. Kõik neli omasid oluline mõju Oidipuse saatusele.

Pre-oidipaalsed vanemad.

Ajalise raami järgi olid Jokaste ja Laius Oidipuse vanemad ajal kui Oidipus pidanuks veel rinda saama, ehk me võime neid nimetada preoidipaalseteks vanemateks – vanemateks, kes tegelevad lapsega enne oidipaalset kriisi, enne lapse kolme-nelja aastaseks saamist. Enne kõne omandamist ja infantiilse amneesia tekkimist. Sel ajal ei ole lapsel veel moodustunud arusaamu representatsioonide sümboolsest olemusest ja tähendusest ning esimeste objektide taju on segamini „hallutsinatsioonidega“ nendest objektidest. Tegemist on varaste kimääriliste objektidega, mida Bion nimetas „veidrateks (bizarre) objektideks“ (Bion W. , 1957), milledel ei ole lapse teadvuses selgeid piire ning mida me kohtame uuesti psühhootilises maailmas. Sõnad puuduvad, esimeste objektide (osaobjektide) eristamine toimub tunde ja funktsiooni tasandil. Paradoksaalselt on need esimesed objektid üheaegselt väga konkreetsed ja väga sümboolsed, sest omavad eriti suurt tungi- ja sümboolse tähenduse laengut. Piim ei ole lihtsalt hea või halb, see on karjuvalt HEA või HALB. Esimesed kogemused esindavad KÕIKE HEAD või HALBA. Emarind ja kaisukaru on tähtsad just sellistena, nagu nad on ning väiksemgi muutus nende tajumisel (näiteks kaisukaru puhtaks pesemine või parandamine) võivad tunduda katastroofina. Võib oletada, et esimesed tajutud objektid ei eristu lapse maailmas mitte kuju järgi, vaid funktsiooni järgi. Objektid, mis toidavad või pakuvad lohutust on omavahel seotud, võiks öelda, et nad on kokku kuhjunud konkreetsete funktsioonide rahuldamiseks. Isegi siis, kui laps hakkab oidipaalses eas sõnu kasutama, jäävad paljud mõisted väga konkreetseteks ja tungidega laetuteks – ema on EMA ja jutud sellest, et ta on isa naine või onu õde tekitavad paanikat, sest need lõhuvad kehtivat konkreetset maailmapilti.

Varased vanemad on eelkõige füüsilised ning ka laps reageerib neile reeglina füüsiliste või füsioloogiliste „tunnete“ kaudu. Esimesed kuud peale sündi on lapse füüsilised kogemused väga intensiivsed: nälg, janu, uneprobleemid, kõhugaasid – kõige nendega tuleb lapsel tasapisi õppida ema abiga toime tulema. Ema keha soojus, tema füüsiline ja psüühiline häälestatus lapsele on sel perioodil eriti tähtsad. Tekkib tugev füüsiline ja emotsionaalne seotus ema ja teiste hooldajatega, mida psühholoogias nimetatakse attachment. (Bowlby, 1969) Samas on esimese poole aasta jooksul seotus suhteliselt valimatu ja me võime mõelda, et lapse peas võibolla suur segadus konkreetsete hoolitsejate suhtes. Ema tervikuna ei pruugita veel tajuda, tajutakse eelkõige, kas piim tuleb ema rinnast või piimapudelist. Pudeli taga olijad võivad lapse peas olla segunenud. Kuid väga tähtis on ka hoidmise viis ja ema või isa mõtted ja tunded toitmise ajal. Ema tajutakse sellel perioodil osaobjektidena nagu räägib Melanie Klein. (Klein, 1975)

Üks oluline aspekt sellel pre-oidipaalsel perioodil toimuvast on keha erotiseerumine. See ei ole erotiseerumine „täiskasvanute“ erootika mõttes. Erotiseerumine on seotud terve keha poolt tajutava mõnuga – liikumisel, toitmisel, unne suikumisel ja kallistustel tekkivate kehaliste aistingutega. Toitmisel poisid erutuvad ja saavad erektsiooni, nende keha erotiseerub. Samuti tunnevad teatavat füüsilist erutust emad, kellede keha reageerib. Toitmisel toimub ema ja lapse vahel väga intensiivne psüühiline „ainevahetus“, kus tajutakse teise erutust ja saadakse osa teise tunnetest. Mõlemad naudivad üksteise seltskonda ja mõnulevad, on selge, et lisaks toidule tangib laps ka paljusid muid kogemusi.

Suurem osa neist kogemustest ei jõua lapse teadvusse ja ei ole ka ema teadvuses teadvustatud kujul esindatud. Enamus kogetavast on sensoorsed andmed, mis pre-verbaalsesse teadvusesse ei jõua ning mida me võime nimetada Wilfred Bioni järgi beeta-elementideks. (Bion W. , 1962) Need võivad olla erilised õrnad puudutused, aga ka lihtsalt silmavaade – „sära ema silmades“, mis lapsele üle kandub ja teda erotiseerib. Ema kaudu saab laps tohutult neid töötlemata, kuid stimuleerivaid tunde-elemente. Seega ei ole ema sellel ajal mitte ainult konteineriks lapse tunnetele vaid ka tahtmatult nende sensoorsete tunde-elementide allikaks, mis jäävad lapsel läbi töötamata ja toovad kaasa instinkti laadsed alateadlikud reaktsioonid. Iha ema järgi ei ole sellel etapil veel iha konkreetse objekti järgi, sest tervik-objektid puuduvad. See on pre-seksuaalne iha kogeda uuesti seda hoituse ning vastastikuse mõnutunnet, mis hiljem siiratakse teistele kiindumuseobjektidele.

Inimese füsioloogiaga piirnevad primitiivsed emotsioonid kujundatakse ja laetakse instinktiivsete tungidega just selles väga varases eas. Taoline, põhiliselt füüsiline kontakt on lastel mõlemate vanematega. Mõlemad vanemad võivad hellitada (erotiseerida) ja frustreerida ning viha tekitada. Koos armastuse tundega ema vastu kujuneb ka armastuse ja viha tunne isa vastu, kes ilmselt on põhjuseks, miks ema lahkub. See põhjustab ka viha ema vastu, keda ei õnnestu kontrollida ja kes paratamatult frustreerib. Viha isa vastu on segatud armastuse ja imetlusega. Sest erutuse ülekandumine, keha erotiseerumine, ei toimu ainult emade ja laste vahel. See toimub ka isadega. Väike laps, keda isa füüsiliselt hoopis teisiti kohtleb kui ema, naudib kõike seda kogu kehaga. Poeg kogeb isa sülle võtmist hoopis teisiti kui ema oma. Isas on jõudu ja võimu. Pealegi on ema läinud ju sellesama isa juurde ning laps võib tunda lisaks vihale kadedust ja jällegi imetlust – tema kõikvõimas ema on läinud isa juurde, järelikult on isa veel võimsam ja ägedam, teda tahab ema ka. Lapses tekkib soov saada isa sarnaseks, et saada ema tähelepanu endale. Tekib kadedus isa suhtes, mis viib isaga identifitseerumisele.

Vaatame kuidas seda perioodi lapse elus kirjeldatakse Oidipuse müüdis. Müüdi väidab, et Jokaste ja Laios küll eostasid Oidipuse, kuid siis torkas Jokaste Oidipuse jalad läbi, tekitas paistetuse ja märgistas Oidipuse kogu eluks. Seejärel lasi Jokaste Laiose õhutusel jätta abitu laps mägedesse puu külge surema. Tegemist on väga võimsa metafoorilise kujundiga lapse frustreerimise kohta, mis võib alles sündinud poisile jätta tõelise märgi – igatsuse hoidmise ja läheduse järgi.

Laiose ja Jokaste võib võtta kõigi pre-oidipaalsete vanemate võrdkujuks. Kogemused ema ja isaga on teatud mõttes kõigil sarnased. Ema mõjub erutavalt ja äratab iha olla ema lähedal, et saaks teda kontrollida. Kuid ema läheb isa juurde teise tuppa ja lapsele tundub, et ta on üksi „mägedesse surema jäetud“. Kui ema lõpuks jälle tuleb, siis saabub ka uus erutuse ja vastastikuse mõistmise kogemus, mida üks poiss tahab ikka uuesti kogeda. Õnneks jääb ema frustreeriv pool lootuse varju, et ema tuleb uuesti.

Erilise tähtsuse omandab siin lapse optimaalne frustratsioon. Kui ema ja isa pidevalt saadaval on, siis ei tekki igatsust ja valu. Selleks, et laps hakkaks füüsilist ema ihaldama, peab laps olema piisavalt frustreeritud. Aga ta peab laps peab olema ka leitud ja päästetud! Kui rahuldus saavutatakse liiga kergesti ja frustratsiooni ei ole, siis ei teki himu ema järgi. Kui rahuldust on liiga palju, siis tekib „allergia“ ema suhtes, sest ema muutub liiga ahistavaks ja kontrollivaks. Kui rahuldust on liiga vähe, siis võib laps samuti emast ära pöörduda ja otsida teisi rahulduse allikaid. Varane ema peab olema teatud määrani Jokaste, kes jätab lapse omapäid ja frustreerib teda.

Post-oidipaalsed vanemad.

Peale füsioloogilise regulatsiooni stabiliseerumist, teatava frustratsiooni taluvuse tekkimist, hakkab arenema arusaam endast ja vanematest kui eraldi objektidest. Teisiti öeldes hakkab pilt endast ja vanematest tasapisi „psühhologiseeruma“, ehk tekkib diaadiline maailm. Füsioloogilised reaktsioonid ja primitiivsed tunded jäävad lapse alateadvusse. Koos sõnade kasutamisega hakkavad arenema maailma kognitiivne tunnetamine ja „teadlik“ mõtlemine. Arusaam maailmast ei ole enam nii reaktiivne, vahetu, vaid tekkib nii öelda „psühholoogiline ruum“. See lapse peas arenev psühholoogiline ruum võimaldab vaadata maailma teatud moel „kõrvalt“ ja selle üle mõelda. Konkreetne mõtlemine jääb järk-järgult minevikku ja areneb arusaam sümboolsetest tähendustest. Post-oidpaalsete vanemate maailm rajaneb käskudel-keeldudel, arutlustel ja muul „psühholoogiliselt“ mõtestatud sisul. Algne, instinkti laadne reageerimine jääb järjest rohkem tahaplaanile. Esile tulevad reaalsusprintsiip ja sekundaar-protsessiline mõtlemine. Lapse füüsiline ja psüühiline maailm avarduvad. Ta on rinnapiimast võõrutatud ja leppinud olukorraga, et ema ja isa on koos. Post-oidipaalses eas muutub suhe ema ja isaga oluliselt. Paljusid asju hakatakse isaga koos tegema. „Nõudmised“ vanematele, kus laps on „tema Majesteet Beebi“, keda peab teenima asenduvad püüuga ära teeninda vanemate heakskiit. See tähendab, et vanemad saavad psüühilises hierarhias erilise koha. Psühhoanalüüsis öeldakse selle kohta, et areneb Superego.

Ema „vastutab“ kodu õdusese ja emotsionaalse kliima eest. Isa äratab huvi välismaailma vastu (Ma räägin siin läbi sajandite olnud mudelist, mida praegu küll kahjuks jõuga murda püütakse.) Olulisel kohal on paljude füüsiliste kogemuste muutumine intiimseteks ja vaid endale hoitavateks. Fantaasiaid ja unenägusid ei saa enam nii vabalt vanematega jagada, arenevad häbi ja hirm (ka kastratsioonihirm). Ema ja isaga tekkib põlvkondade vaheline barjäär. Vanemate füüsiline kontakt lastega väheneb ja ka lapsed vähendavad tasapisi kontakte vanematega. Nad ei tule enam ema-isa voodisse magama. Vanemad hakkavad tundma ebamugavust seksuaalsete situatsioonide pärast (ema ei taha puudutada poja teatud piirkondi, nende vaatamine tekitab ebamugavust, isa ei saa enam nii vabalt võtta tütart sülle jne.) Ka lapses tekkib ebamugavus kui ta vaatab näiteks seksuaalse iseloomuga saateid koos vanematega. Isegi suudlemine teleris võib olla nii lapsele kui tema vanematele koos ebamugav vaadata. Tekkib barjäär, mida võiks nimetada ealise seksuaalsuse barjääriks. Vanemaid ei nähta enam seksuaalsetena ja ka laste seksuaalsust eelistavad vanemad mitte näha. Ema kõrvale hakkavad tekkima teised huvitavad olendid – õpetajad, kasvatajad, tädid jne.

Psühholoogiline ruum ja tähenduste maailm oli Oidipuse puhul seotud post-oidipaalsete kasuvanematega – Merope ja Polybosega. Merope ja Polybos kasvatasid Oidipuse üles ja suhe nendega oli suuremas osas psühholoogiline suhe. Kui Oidipus teada sai, et tema saatus on emaga abielluda ja isa tappa, püüdis ta taolist ennustust igati vältida, kuna ei näinud neid seksuaalsete ja ähvardavate olenditena.

Oidipuse müüdis oli Oidipusel kaks paari vanemaid, kuid neid nelja inimest võib vaadata ka tavaliste vanemate „erinevate aspektidena“, mis peegeldab post-oidipaalsete vanemate erinevust varasematest, pre-oidipaalsetest vanematest.

Mehed.

Müüdi dualistlikku olemuse uurimist sobib jätkata erinevate meeste ja isade kaudu. Oidipuse kaks isa – Laios ja Polybos on nii vastandlikud, et neid on isegi keeruline koos vaadata. Me võime vaadelda Laiost kui Sfinks-Mehe elajalikku (Vasakut?) poolt. Nagu nimi ütleb oli Laios – Veider ja Äpardunud mees, brutaalse seksuaalsusega, valmis vägistama ja tapma. Valmis eostama, kuid mitte hoolima. Laios eostas Oidipuse, aga ei käitunud isana, sest ta oli füsioloogiline isane, kellel olid vaid primitiivsed seksuaalsed ja agressiivsed sihid. Ta ei tahtnud olla isa. Ta võis küll kasuvend Chrysipposele kaarikusõitu õpetada, kuid vägistas ja tappis poisi, kui tal himu peale tuli. Milline täiskasvanud ja normaalne mees seda teeks? Milline mees see hakkab oma poja vanuse mehega ristteel tüli norima? Ka tema elas läbi oma oidipaalset arengut, kuigi Oidipus ei olnud siis veel sündinud.

Polybos – Palju Elusid, seevastu esindab aga Mees-Sfinksi inimlikku (Paremat?), hoolivat külge. Ta on Laiose vastand – isalik ja hoolitsev. Ta küll ei viljastanud naisi, kuid oli isana tasakaalukam kui Laios. Vaid seksuaalsusel rajanev, instinktiivne mehelikus on Oidipuse müüdi järgi äpardunud mehelikus. Isaks olemine on aga viljakas, kuigi ehk ei too kaas nii huvitavat ja põnevat elu. Võibolla sellepärast teame me Polybose elust nii vähe ning Laiose „seiklustest“ nii palju? Kas olla Mees või olla Džentelman (Õrn mees), on meeste arenguline küsimus. Džentelman on naistele meelejärgi, kuid ihaldavad naised siiski rohkem lihtsalt mehi.

Figure 2 Kõik mehed kogumina, osad seksuaalsemad, osad rohkem Isad.

Oidipus.

Nüüd uuesti teisest üksikust, „mitte duaalsest“ kangelasest. Alustame tema kohtumisest Sfinksiga, mis on müüdi keskne sündmus. Oidipus kohtab Sfinksi peale kodunt lahkumist ning enne oma tulevaste laste emaga kohtumist. Isa on ta juba tapnud. Sfinksi mõistatus:

On olend selline, kel hääli üks.

Kuid jalgu neli, kaks ja kolm,

Nii muutlikku ei ole teist,

Maal, taevas, meres liikumas.

On jõult ta kõige väetim ja

Tempolt kõige aeglasem,

Kui jalgu kõige rohkem all.

käis jalgade kohta, milledest Oidipus teadis juba nime järgi kõige enam. Oidipus vastas kõlava häälega julgelt: „See on Mees! See olen mina!”

Enamasti öeldakse, et Sfinksi mõistatus viitab sellele, et laps on algselt neljal jalal (käpuli), siis tõuseb kahele jalale ja vanaduses peab sageli kepi kui kolmanda jala appi võtma. Aga noorel Oidipusel oli kepi peale toetumiseni veel pikk maa minna.

Teine võimalus on vaadata Sfinksi mõistatust sümboolse küsimusena meeste kolmanda jala kohta. On üldtuntud fakt, et kolmanda jala kujund viitab rahvafolklooris mehe peenisele, mis meestel ikka aeg-ajalt paiste läheb. Sellisel juhul muudab paistetav peenis kõik mehed Oidipusteks ehk Paistes Kolmanda Jalaga meesteks. Selle jala paistetus ja kihelus sunnib mehed kodunt välja minema – eemale kontrollivast isast ja ahistavast emast, endale elukaaslast otsima.

Ka isatappu võib vaadata unenäolise, sümboolse kujundina, mis näitab isast kõvem olemist ning võitu isa üle. Kujundina demonstreerib isatapp soovi saada paremaks, kõvemaks meheks kui isa, kasvada isast üle. Selleks, et tunda end mehena, tuleb mehel asuda teele, lahkuda oma turvatsoonist ja otsida kaaslast.

Ilmselt on kõigi meeste arenguline ülesanne kohtuda oma sisemise Sfinksiga ja vastata tema küsimusele – „Kes Sa oled?”. See ei ole lihtsalt mõistatus, vaid niinimetatud küpsuse test – oled sa valmis? Me võime vaadelda Sfinksi Oidipuse sisemise vanemliku paarina. Ema primitiivsed tungid tahaksid last enda küljes kinni hoida ja kaitsta ning tekitavad ka lapses soovi jääda koju. Isa tugi suunab aga emast eemale, „ise” olemisele. Oidipuse vastus – „See olen mina, mees!”, tähendab ka vastutuse võtmist oma arengu eest. Ta oli jõudnud punkti, kus ta teadis – „tahan leida endale naise, kellega tunda seda kiremöllu, mis oli siis, kui ma veel rinda sain. Tahan saada võimsaks meheks, kes suudab liigutada mägesid ning keda isegi Ema ihaldas.” Selleks tuleb aga kodunt lahkuda, ema põllepaeltest lahti lasta ja piltlikult ema kõrvale heita. Nagu tegi Oidipus Sfinksiga.

Koju jäämine tähendaks kaotust. Kui mees ei lähe otsima animaalset ja seksuaalset kaaslast, vaid jääb koju toitva ema juurde, siis saab ta piltlikult ema toitvate rindade vahel lämmatatud. Sureb Sfinksi kallistuste kätte kodunt lahkumata. Kui mees suudab vastata küsimusele – kes ma olen, ehk leiab oma identiteedi, ainult siis pääseb ta animaalse, seksuaalse naise juurde, et muuta too emaks ning pääseda oma ema lämmatavast hoolitsusest. Oidipaalse konflikti lahenemine peitub võimes vastata küsimusele oma identiteedi kohta – kes ma olen ja mida ma tahan. Vastusest sellele küsimusele sõltub see, keda ma hakkan ihaldama oma partneriks (heteroseksuaalne või homoseksuaalne valik) või kellena ma end määratlen (sooline identiteet).

Ühest küljest ajendas Oidipuse kolmas jalg teda kaaslast otsima. Kuid mitte ainult. Nagu me müüdist nägime, oli Oidipuse eksirännakute üheks põhjuseks soov vältida tüli isaga ja isa tappu. Meeste primitiivne seksuaalsus paneb mehed omavahel võitlema ja üksteist tapma. Ja kuigi Oidipus püüdis taltsutada seksuaalset ja mõrvarlikku poolt endas ning lahkus Korinthosest, ei õnnestunud tal oma saatust maha raputada. Teel hakkas ta võitlema meestega, kes oleks sobinud talle isaks. Üks nendest meestest oligi seda reaalselt. Oidipuse loomalik, konkureeriv pool sai ta kätte ning tema paheline, seksuaalne ja isekas külg pani ta tapma seksuaalset, isekat ja Veidrat meest. Laios – Veider, loomalik osa Oidipuses ei olnud surnud, vaid ainult peidus. Müüdi lõpus sai Oidipusest Laios, ta needis ja hülgas oma pojad. Nii võime me öelda, et ka Oidipuses oli peidus kaks vastandlikku poolt. Ka tema oli Sfinks.

Kuid peale Laiose oli Oidipuses ka Polybose pool. Ta oli pere- ja riigiisa, kaitses oma riiki ning kasvatas lapsi nagu Polybos. Võib öelda, et kaljukitsuses alistas Oidipus reaalse Laiose, kuid tugevdas Laiost endas. Julgedes isast üle olla ja talle vastanduda, määratles Oidipus ennast mehena. Tema enesekindluse otsingud lõppesid aga Laioseks saamise ja oma poegadega võitlemisega.

Mehe saatuseks on otsida ohtlikku, meelelist, isegi „pahelist“ Naist, et teha seksuaalsest naisest Ema. Kuid mehe saatuseks on ka julgeda konkureerida teiste meestega ja võtta vastutus Mees olemise eest. Seepärast võib öelda, et Oidipuse kompleksi sisuks on toimetulek oma kahe külje – füsioloogilise ja inimliku külje integreerimisega. Leida balanss enda inimliku, psüühilise poole ja loomaliku, brutaalse seksuaalsuse vahel. Leida balanss Laiose ja Polybose vahel.

Erinevad emad. Jokaste ja Merope.

Sfinksi duaalset olemust võime me loomulikult leida ka naistes. Sfinksi sümbol seob piltlikul kujul kokku naise seksuaalse ja emaliku külje. Kägistaja üks pool on Seksuaalne Naine (varane Jokaste) ja teine Hoolitsev Ema (Merope või hilisem Jokaste). Esimese ehmatavalt „mehelik“ (vallutav, aktiivne) seksuaalsus vastandub teise toitvale ning kodu hoidvale olemusele, mil ema võib oma hoolitsusega suisa lämmatavaks muutuda.

Müüt järgi oli Oidipusel kaks ema. Jokaste – Särav kuu, naiselik ja seksuaalne pre-oidipaalne ema, kes andis edasi instinktid ja pani Oidipuse jala paistetama (märgistas Oidipuse) ja Merope – Osa Näost (Kuust?), kes Oidipuse üles kasvatas. Kui vaadata Jokastet ja Meropet Naise/Ema allegooriliste vormidena, siis võib müüdist tuletada erinevaid seoseid nii emaduse kui naiselikkuse kohta. Kui pre-oidipaalne ema suhtleb lapsega põhiliselt keha ja keha kaudu edasi kanduvate tunnete kaudu; siis post-oidipaalne ema tegeleb lapse kasvatamisega psühholoogilises maailmas.

füsioloogilist, kehalist olemust, mis seondub pre-oidipaalse perioodiga peetakse paljudes kultuurides sageli millegipärast häbiväärseks. Keha teatud piirkonnad tuleb kinni katta, füsioloogilised toimingud, sealhulgas seksuaalsus on äärmiselt privaatsed. Eriti vastuolulised on naise seksuaalsusega seotud hoiakud. Naise seksuaalsed himud on sageli litsakusena hukka mõistetud, aga emalikus on väärtustatud puhta ja heana, olgugi, et emaks ei saada ilma seksuaalsuseta. Naiseliku seksuaalsuse passiivne eksponeerimine on lubatud, aga mehed ei tohi oma tähelepanu naise keha suhtes avalikult välja näidata. Mood ja kultuur kompavad lubatavuse piire. Asjad, mis mõni aeg tagasi olid häbiväärsed, on muutumas normiks. Häbi pööratakse tihtipeale häbituseks.

Tegu on omapärase Sfinksiliku dualismiga aktiivsuse ja passiivsuse vahel. Naiselik pool naises tahab olla hinnatud, väärtustatud (ihaldatud) ehk võtta vastu meeste tähelepanu. (Mida paraku seostatakse edevuse ja pahelisusega.) Ema tunneb vajadust ise hoolitseda ja aidata. Pealtnäha on tegu kahe erineva bioloogilise vajadusega, kuid täpsemal vaatlusel võib näha, et tegu on ühe tungi erineva suunatusega. Emaliku käitumise puhul on hoolitsusvajadus suunatud välja teiste peale, ihaldatud olemise puhul on tegemist ootusega, et teine armastaks ja hoolitseks. Ainult tänu Naiselikkuse/Emalikkuse duaalsusele saab naine olla piisavalt ahvatlev ja huvitav ning samas ka parajalt emalik.

Nagu me näeme, on Jokaste ja Merope emaduse kohta palju teada. Mida me aga teame nende kahe naise naiselikkusest ja seksuaalsusest? Sellest, et Jokaste sai viis last, võime järeldada, et ta oli seksuaalne ja sensuaalne naine. Me võime nimetada Jokastet Sfinksi seksuaalseks pooleks.

Merope elust on teada, et ta ei saanud lapsi (ei olnud seksuaalne?), aga oli hea ja hoolitsev ema Oidipusele. Keegi ei kahtle Merope emalikkuses, olgugi, et ta lapsi ei sünnitanud. Merope moodustab Sfinksi emaliku poole. Tema seksuaalsust varjutab fakt, et ta ei saanud lapsi. Ka Merope nimi „Poolkuu“ võib allegooriliselt viidata sellele, et tema tumedam, naiselikum pool oli varjatud.

Kui Sfinksi naiselikumat poolt kehastab Jokaste ja emalikumat poolt Merope, siis kes kehastab Sfinksi tervikuna? Siia sobib jällegi Jokaste. Jokaste kuvandit emana varjutab Oidipuse vigastamine ja mägedesse surema jätmine. Kuid samas oli ta oma hilisemate lastega hea ema ning me võime öelda, et Jokastes olid esindatud naise kaks poolt – meelelisus ja emalikus, millele ilmselt viitas ka tema nimi – Täiskuu. Tuleb meeles pidada, et emaks saab ikkagi läbi seksuaalsuse, ehk Sfinksi inimlikumat poolt käivitab ürgne bioloogiline jõud.

Teine naine, kelles me Sfinksi (bioloogilise jõu ja psühholoogilise maailma ühendust) võime näha on Antigone – „Oma Vanemate Vääriline“, kes vastandub teatud mõttes oma õe Ismene – „Teadmisega“. Erinevalt Ismenest, kes käitus nii nagu pidi ja allus Kuninga korraldustele, olles vaikne ning vagur, tegutses Antigone vastavalt oma südametunnistusele ja võis ka vastanduda meeste maailmale.

Me võime öelda, et teatud mõttes paiknevad kõik naised alljärgneval pildil. Õigem oleks vist öelda, liiguvad sellel pildil, sest nende koht muutub ajas pidevalt. Näiteks Jokaste võis alguses (Laiosega koos olles) paikneda seksuaalsete naise poole peal, kuid hiljem liikuda rohkem emalike naiste hulka. Tegelikult võib asend sellel joonisel muutuda tundidega. Vahel on mõni naine lastega õhtuti väga emalik ja aseksuaalne, kuid mõned tunnid hiljem saab temast vägagi seksuaalne ja kirglik Naine.

Figure 3 Kõik naised hulgana, osad neist rohkem seksuaalsed, osad rohkem Emad.

Igal naisel tuleb leida tasakaal Jokaste ja Merope vahel enda sees, ühendada Sfinksi kaks poolust. Naine peab suutma minna poja juurest mehe juurde, nagu Jokaste. Ainult nii tekib lapses pakitsev iha see seksuaalne, pre-oidipaalne ema uuesti leida. Ema peab suutma lastest lahti lasta nende lapsepõlves, aga ka täiskasvanutena, nagu tegi seda Merope. Selle asemel, et pitsitada poeg hoolitsusega surnuks ja tappa ta mehelikus, lasi Merope Oidipusel minna maailma avastama. Ema roll on veenduda poja küpsuses (esitada Sfinksi küsimus) ja astuda kõrvale, kui on õige aeg.

Siit tõstatub aga küsimus, miks kõik naised ei saa oma naiselikku jõudu rakendada ning me jõuame küsimuseni Oidipuse kompleksist naistel.

Oidipuse kompleks naistel ja meestel.

Järgnevalt püüan ma vaadata Oidipuse kompleksi tervikuna. Sageli kõlav üldistus, et Oidipuse kompleks tähendab himuraid mõtteid vastassoost vanema kohta ning mõrvarlike soove omast soost vanema suhtes on lihtsustus, mis jätab homoseksuaalse valiku teinud inimesed „negatiivse“ Oidipuse kompleksi lahenduse küüsi. Kõik inimesed on vahel olnud tapvalt vihased oma ema või isa peale olnud, kuid see ei tähenda, et nad järgmisel hetkel ei ole olnud tulvil armastust nende samade vanemate vastu. Ka homoseksuaalseid impulsse on meil kõigil, eriti lapseeas, kuid kõik ei ole homoseksuaalsed.

Oidipuse kompleksi lihtsustatud käsitlus on kaasa toonud väited, et Oidipuse müüt kehtib ainult meestele ning naistele on vaja leida teine müüt. C. G. Jung on pakkunud välja, et naiste oidipaalsuse kirjeldamiseks võiks sobida Elektra müüt, kus Agamemnoni tütar Elektra (koos vennaga!) tapab oma ema (ja tema armukese). Loomulikult on selles müüdis palju ühist Oidipuse müüdiga, kuid Elektra ei taha isaga abielluda ja pealegi osaleb ematapus ka Elektra vend Orestes, kes emaga abiellumise soovi asemel hoopis ema mõrvas osaleb. Elektra müüdil on küll oma väga sügav sümboolne sisu, kuid selles puudub täiesti Oidipuse müüdis esinev fataalse paratamatuse teema. Oidipus jõudis vääramatult nende valikuteni, mida ta kogu aeg püüdis vältida. Kui ta oleks tahtnud emaga koos olla, siis ei oleks ta pidanud kodunt lahkuma. Kui ta oleks kartnud võidelda meestega, siis poleks ta kodunt lahkunud, vaid oleks jäänud ema põllepaelte külge.

Oidipus vastas Sfinksi küsimusele, et ta on mees ja võttis sellega ka vastutuse oma saatuse ees. Mitte kõik mehed ei julge aga võtta vastutust mees olemise ees. Teinekord võivad mehed isegi abielluda ja lapsi saada, kuid ei julge olla Mehed. Nad ei julge kohtuda Sfinksiga ja oma ema Jokaste poolega, vaid abielluvad ema Merope poolega, jäädes sisuliselt koju.

Seesama oidipaalne valik toimub ka naistel. Mitte kõik naised ei julge oma seksuaalset „looma“ lahti lasta, vaid eelistavad olla korralikud ja kombekad. Nad jäävad Ismenedeks ja Meropedeks, kes pelgavad oma seksuaalset ja tumedat poolt. Julgemata olla Naised, jäävad nad tüdrukuteks, kes vahel on ka emad.

Kuidas ja millepärast see juhtub? Tüdrukud on algusest peale teadlikud oma sisemistest genitaalidest ja nauditavatest „liblikatest oma kõhus“. Kogedes imikuna ema sisemist ja varjatud seksuaalsust läbi beeta-elementide, „häälestuvad“ nende kehad ema kehale, samastuvad. „Teadmine“ oma sisemistest suguelunditest on väga tihedalt seotud teadmisega võimest saada lapsi. See muudab tüdrukute seksuaalsuse ja Oidipuse kompleksi hoopis teistsuguseks. Ka tüdrukutel tekkib iha uuesti kogeda imetamise ajal tekkinud erutust ja mõnu, aga erinevalt Oidipusest päädib see ema ihaldamise asemel emaga samastumises. See juhtub, kuna emaga võrdlemine tekitab tüdrukutes tugevat kadedust, mistõttu tekib soov saada emaga sarnaseks ehk samastuda temaga. Emaga samastumine on isegi kindlam, sest kui tunda end emaga ühena, siis näiliselt ongi ta kontrolli all. Herbert Rosenfeld ütleb selle kohta nii: When the infant omnipotently possesses the mother’s breast, the breast cannot frustrate him or arouse his envy. (Steiner, 2008, lk 108) Tüdruku peas on ema rind ka tema rind. Konkurents emaga on aga natuke hirmutav, parem on samastada end ema Merope poolega, sest ema seksuaalne pool on liiga ohtlik kõigile. Tüdruk ei suuda oma sisemist genitaalsust, siseorganites tekkivat pakitsust kontrollida. Seda seetõttu, et post-oidipaalses eas, muutub ema tüdruku jaoks aseksuaalseks ning peaaegu et tütre seksuaalsust keelavaks olendiks. Latentsieas, koos häbi tekkega, muutuvad seksuaalsed tunded tüdrukutel „keelatud“, privaatseteks ja intiimseteks kogemusteks. Kaitseks oma seksuaalse erutuse (himude) eest, tekkib omamoodi vastandreaktsioonina vastumeelsus seksuaalsuse ees. Enamasti toimub samaaegselt põlvkondade vahelise seksuaalse barjääri tekkimisega. Enda ja teiste naiste „liigsesse“ seksuaalsusesse hakatakse suhtuma põlastavalt, et mitte minna kaasa oma fantaasiate ja lustiga. Kõhus tekkivad „liblikad“ lükatakse tahaplaanile ja uuesti pääsevad need välja alles murdeeas.

Väike tüdruk seob turvatunde „korraliku“ emaga (Merope) ja meeste maailma põnevuse ja brutaalse seksuaalsusega , mis on seotud seksuaalsete ja himurate naistega (Jokaste). Kui vanad kreeklased hirmutasid oma lapsi juttudega bakhantidest, kes ohjeldamatu pidutsemise käigus mehi (nagu näiteks Oidipuse vanaisa Valitseja/Labdacus), lõhki kiskusid, siis tänapäeval on hirmutavad lood teistsugused. Kuid neid ühendab hoiatus – ära ole liiga seksuaalne, näida litsakas ja himur on peaaegu lubatud, aga olla litsakas ja himur on hukkamõistetav.

Seksuaalsus on seotud mehe enda sisse laskmisega, teatava kontrolli loovutamisega ja on seetõttu hirmutav: „Aga kui ma ei saa pidama? Äkki ma jäängi meestehaigeks?“ Kuna tüdrukuid tõmbavad alateadlikult mehed, kes oma olemuselt esindavad isa pre-oidipaalset olemust – jõudu ja energiat ning eneseteadvust, siis tunduvad need mehed (Laiosed) ka ohtlikud ning neile projitseeritakse ka kogu seksuaalsus. Ka pööravad paljud naised seetõttu pilgu meeste poole, keda nad saavad paremini kontrollida ja kes on turvalisemad (Polybosed). Noore neiu arenguline ülesanne on leida tasakaal oma sisemise Jokaste ja Merope vahel ning saada ema sarnaseks, olles samas ka erinev. Me võiksime seda kutsuda Jokaste-Merope kompleksiks ning kõik naised peavad saavutama tasakaalu nende kahe vastandliku külje vahel.

Tüdruku peas toimub omamoodi spliting – hea ja korralik tüdruk on kuulekas emale ja pahad tüdrukud on need, kes mõtlevad poistele. Neid võib lausa poistehaigeks nimetada. See spliting, lõhestatus jookseb läbi terves kultuuris ja mõtlemises. Naise emalik, hoolitsev pool vastandub teatud mõttes naise seksuaalsele ja sensuaalsele poolele.

Igatsus emaks saada on oma olemuselt bioloogiline vajadus, kuid see ei tundu nii tungilaadne kui seksuaalsus. See on „inimlikum“, „psühholoogilisem“ vajadus kui „bioloogiline“ sugutung, mis projitseeritakse meestele. Oidipuse müüdis võrgutas Jokaste Laiose (brutaalse ja seksuaalse Mehe) lapse saamise nimel, mitte „seksuaalsete“ himude tõttu. Alles hiljem sai ta lapsi „normaalse“ mehe, Oidipusega, kelles oli natuke ka pojalikke jooni. Nii on emadus meeltes sageli justkui „lahti ühendatud“ seksuaalsusest.

Psüühilise maailma arenguga muutub noor tüdruk Sfinksiks, kelle bioloogiline, seksuaalne olemus välja ei paista ning kes rõhutab enda Ema sarnast olekut. Ingelliku oleku all ootab aga teinekord seksuaalne panter.

Figure 4 Sfinks, saatan või ingel?.

Kokkuvõte.

Sfinksi küsimus Oidipusele on küsimus inimese muutuva olemuse kohta. Kreeka mütoloogias ongi loodusjõud ja inimest juhtivad printsiibid personifitseeritud. Inimenegi loodi Kreeka mütoloogias mitte peajumal Zeusi poolt, vaid titaan Ettemõtlemise (Prometheus) poolt. Loodi printsiibi poolt, mis inimese mõtlemises koos Tagantjärgi Tarkusega (nii kutsuti Prometheuse venda Epimetheust) tegutseb. Ka Sfinks ei ole mingi konkreetne olend, vaid printsiip inimese olemuslikust sisust, mis leidub meis kõigis. Seega võib Sfinks esindada nii inimest üldiselt, naisi, mehi, vanemaid jne. Alati on üks pool rohkem nähtaval ja teine külg peidus. Kui üks on alateadvuses ja juhib meid varjatult, siis teine on avalikult esitatav, on see, mille poole inimene püüdleb.

Seega ei ole Oidipuse müüt ainult jutustus isatapust ja emaga abiellumisest. See on lugu inimese suhetest ja nende suhete ettemääratusest lapsepõlve poolt. Isegi siis kui me ei abiellu emaga, nagu seda tegi Oidipus, on meie partnersuhe määratud lapsepõlve kogemustest. Meie suhted ema ja isaga panevad meid otsima teatud partnerit ja vältima teisi. Mingid psühholoogilised “päästikud” on meie meeltes valmis ja teatud inimesed erutavad meid ning vallandavad kire, mida mõistusega kirjeldada ei saa. Nende päästikute tõttu võime me armuda meestesse või naistesse, kellest me saame aru, et see küll mõistlik ei ole.

Selle müüdi analüüsimise teeb keerukaks asjaolu, et kõik müüdi osalised on erinevatel aegadel erinevad ning projitseeruvad üksteisesse. Oidipusest saab Laios, Jokastes on ka Merope ja nii edasi. Müüdi jutustajad on tahtnud näidata inimeste mitmetahulisust ning keerikust. Müüdis on Oidipus mees, kes, nagu ta ise Euripidese „Foiniiklannades“ ütleb – “lahti muukis nais-metsalise sünge mõistatuse” (Euripides, 1981) ja sai selle-eest karistatud pimedusega. Millegi tumeda nägemine tõi kaasa pimeduse. Kui oled midagi näinud, ei saa seda enam mitte näha. Midagi nähes jõuab jälle tagasi mittenägemiseni.

Sfinks ütleb:

Nii muutlikku ei ole teist,

Maal, taevas, meres liikumas.

Meis kõigis olev muutlik (choerei) meel toob kaasa meie kimäärsuse. Me oleme Sfinksid – Mees-metsalised, nais-metsalised, inim-metsalised ning peame taluma ka oma metsikut poolt.

Meil kõigil on Id, tume, alateadlik külg, mis meid juhib. See on meie sügavam, tungidel rajanev ja bioloogiliste vajadustega piirnev külg, mille vastu me ei saa võidelda. Seetõttu võib lõpetada sõnadega, millega Oidipus lõpetas Euripidese näidendi „Foiniiklannad“.

“Aga milleks pisarad ja mõttetu ving?

Ma kõigest inimene, kel taluda tuleb jumalaist määratu.” Autori tõlge inglise keelest. (Euripides, 1981, lk 84)

Figure 5 Caress of the Sphinx, Khnopff 1896 Brusells

Bibliography

Freud, S. (1900). The Interpretation of Dreams. The Standard Edition of the Complete Psychological Works of Sigmund Freud, (Vol. IV).

Deleuze, G., & Guattari, F. (2017). Anti-Oidipus. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Euripides. (1981). Phoenician Women. Oxford: Oxford University Press.

Talvik, E. (2020). Mõtteid Kreeka mütoloogiast ja mõtlemisest. Tallinn: Psii.

Bowlby, J. (1969). ATTACHMENT AND LOSS. Cambridge: Basic Books.

Klein, M. (1975). Envy and Gratitude and Other Works 1946–1963. The Free Press, A Division of Simon & Schuster.

HERACLITUS. (2001). Fragments. New York: Penguin.

Steiner, J. (2008). Rosenfeld in Retrospect: Essays on his Clinical Influence. London: Routledge.

Bion, W. (1962). THE PSYCHO-ANALYTIC STUDY OF THINKING. International Journal of Psychoanalysis, 306-310.

Bion, W. (1957). Differentiation of the psychotic from the non-psychotic. International Journal of Psychoanalysis, 206-275.

[1] Kui õige, et me isa jumalikul moel,
su nimeks “Polyneikes” pani
sest “tüli” on see, mis sa oled. (Euripides, 1981, lk 620)