Nagu me eelnevalt nägime, võib representatsioone (näiteks õuna kujutluspilti) võrrelda mitmekihilise kaardiga, millest iga kiht kätkeb endas rohkelt informatsiooni. Õigupoolest sisaldab õuna representatsioon omakorda mitmeid alamkaarte: õuna välimus, maitse, lõhn, sellega seotud mälestused jpm. Teisisõnu – iga representatsioon toimib kui atlas, mis koosneb paljudest üksteist täiendavatest kaardikihtidest.
Proovime nüüd kujundlikult kaardistada representatsioone. Kasutame selleks üldistatud visuaali, mis põhineb jäämäe metafooril, mida psühhoanalüüsis sageli kasutatakse teadvuse ja alateadvuse suhte kirjeldamiseks:
- Jäämäe veepealse osa moodustab representatsiooni teadvustatud komponent – see, mida me saame selgelt nimetada ja millele me aktiivse tähelepanu suuname. See on justkui päikese käes sillerdav tipp, mis on otseselt nähtav ja kättesaadav.
- Jäämäe veealune osa sümboliseerib representatsiooni alateadlikku komponenti, mis on märksa suurem ja mõjuvõimsam, kuid mida me otseselt ei teadvusta. See osa avaldab oma mõju kaudselt, vormides meie emotsioone, tõlgendusi ja tundmusi representeeritava objekti suhtes.
- Jäämäe alumine osa on avatud, kuna me ei tea, kui kaugele alateadlik osa tegelikult ulatub. Mõned representatsioonid võivad olla seotud inimkonna kollektiivse alateadvusega (Jungi mõistes), põimudes arhetüüpide ja fundamentaalsete psühholoogiliste mustritega, mis ulatuvad kaugemale üksikisiku kogemusest.
See metafoor aitab meil mõista, miks representatsioonid on sageli nii rikkad ja mitmekihilised, ning miks nende sügavam sisu võib jääda meile endile osaliselt varjatuks, ilmnedes ainult teatud tingimustes nagu unenägudes, kunstilises loomes või psühhoanalüütilises protsessis.
Igal representatsioonil on mitu erinevat “tasandit” millelt me võime teda vaadelda. Näiteks varieerub arusaam naisest ehk Naise representatsioon emotsionaalse sügavuse ja keerukuse poolest, ulatudes lihtsatest, pindmistest tõlgendustest kuni sügavamate, sümboolsete ja alateadlike tähendusteni. Pakun välja, et me võime tuvastada neli erinevat taset (mõistes, et selline jaotus on paratamatult subjektiivne):
a) Representatsiooni konkreetne ja nimetav osa
Igal representatsioonil on nimi. See tähendab, et iga representatsioon koosneb vähemalt kahest osast:
- konkreetsest, nimetavast kihist – mida Freud nimetas sõna-presentatsiooniks –, ning
- hägusamast, sisulisest kihist – asja-presentatsiooniks. (Freud, 1915, lk 201)
Representatsiooni nimetav osa on see, mis ilmub teadvuse „ekraanile“, me kas juba teadvustame või võime kohe tuua selle teadvusse ehk nimetada. See kujutis võib tekkida kas välise maailma stiimulitest (omades pertsepti kvaliteeti) või sisemisest tajust – näiteks fantaasiatest või mälestustest. Igal juhul saame sellele kujutisele omistada nime: näiteks „õun“, „naine“ või „naine õunaga“.
Sellel kõige esmatasandilisemal kujul toimib representatsioon kui puhas nimeline või sümboolne tähistaja – keeleline üksus (nt „naine“) või visuaalne märk (nt ♀), millel on selge, kuid piiratud viide. Freudi mõistes on see sõna-presentatsioon: esmane, teadlikult ligipääsetav kiht, mis ei pruugi veel sisaldada sügavamaid tähenduslikke kihte ega emotsionaalseid seoseid.
b) Representatsiooni näitel põhinev tase (kogemuslik kontekst).
See tasand on pisut “sügavam” kui representatsiooni puhtalt nimetav kiht. Kui eelmisel tasandil piirdume üksnes nime või tähisega (nt „naine“), siis siin suudab meie tähelepanu juba liikuda erinevate tajutavate omaduste vahel. Näiteks kui vaatleme konkreetset inimest, võib tähelepanu nihkuda tema vanusele, soole, kehahoiakule või muudele omadustele.
See tasand põhineb otsesel tajukogemusel – reaalsel suhtlusel või vahetul vaatlusel. Kuna tähelepanu saab suunata erinevatele aspektidele, on see representatsiooni kiht täielikult teadvusele kättesaadav.
Erinevalt eelmisest, leksikaalsest tasandist, on siin juba tunda suuremat mitmekihilisust. Kuigi ka see tase hõlmab sõna-presentatsiooni, viitab see ühtlasi asja-presentatsioonile – ehk kogemuslikule, tähenduslikult rikkamale kihile. Me ei piirdu enam pelga nimetusega, vaid siseneme alasse, kus sõnadel on tajulist sisu ja seoseid.
Kokkuvõttes võimaldab see tase representatsioonis liikuvust ja dünaamikat – me võime ühe tajukujundi sees uurida erinevaid tunnuseid, mis lisavad sügavust ja tähenduslikku konteksti, jäädes siiski veel teadlikkuse piiridesse.
c) Representatsiooni kategooriaal-semantiline tase (kontseptuaalne tähendus)
Sellel abstraktsemal tasemel toimib näiteks “Naise” representatsioon kontseptuaalse kategooriana, mis aitab kogemusi struktureerida võrdluse ja kontrasti kaudu teiste kategooriatega – eriti näiteks „Mehe“ representatsiooniga.
See representatsiooni kiht ei piirdu enam otsese taju ega sõnalise nimetamisega – see on seotud abstraktsema mõtlemise, analoogiate ja sotsiaalselt kujunenud tähenduste süsteemidega ning sisaldab sotsiaalse kogemuse ja kultuuriliselt määratud aspekte. Näiteks “Naise” representatsiooni puhul hõlmab see paljude muude asjade hulgas erinevaid üldistusi emotsionaalse tundlikkuse, sotsiaalse kohanemisvõime ja muude omaduste kohta, mis võivad kultuurilistes kontekstides varieeruda, kuid säilitavad teatud sarnasusi. Siin liigutakse Freudi mõistes sõna-presentatsioonist järjest enam asja-presentatsiooni suunas – abstraktse, kuid kogemuslikult sisuka tunnetuse poole, mida ei ole alati lihtne keeleliselt sõnastada.
Korzybski raamistikus vastab see „kõrgema astme abstraktsioonile” – meta-tasandi kaardile, mis aitab struktureerida ja tõlgendada mitmesuguseid üksikjuhtumeid ja kontekste.
d) Representatsiooni sümboolne-arhetüüpne osa
Sellel kõige sügavamal tasandil toimib näiteks „Naise“ representatsioon väga üldisena ning Jung oleks seda nimetanud “arhetüübiks”. (Jung, 1959) See on kiht mis resoneerib universaalsete inimkogemuse mustritega ja ulatub omadusteni, mida võiks kirjeldada kui seksuaalseid, maagilisi, või pühasid. Sellel tasemel erineb tähendus oluliselt sõltuvalt inimese enda sooidentiteedist, eluetapist ja kultuurilisest positsioneerimisest – noor tüdruk ja noor poiss kogevad seda kontseptsiooni sügavalt erinevatel viisidel, mis on seotud erinevate fantaasiatega oma tuleviku minast ja suhetest. Sel tasandil jõuab representatsioon kõige lähemale Freudi mõistele asja-presentatsioonist – rikkalikule, kogemuslikule ja sageli sõnastamatule tähenduskihile. Korzybski terminoloogias “väljendamatuks tasandiks“, mis asub sümboolsete kaartide all.
Integratsioon representatsioonide tasandite vahel
Need representatsiooni tasandid ei ole üksteisest jäigalt eraldatud, vaid moodustavad pigem sujuva ja järkjärgulise kontiinumi:
- Representatsiooni konkreetne osa (tasandid a ja b) hõlmab teadvusele kergemini ligipääsetavaid tasemeid – need on vahetult tajutavad ja selgelt nimetatavad. Siin on nii märgistav tähis kui tajuline kujutis otseselt kogetavad, moodustades meie igapäevase teadliku mõtlemise tuumiku.
- Representatsiooni määratlemata osa (tasandid c ja d): ulatub sügavamatesse ja kaudsematesse kihtidesse, mis toimivad suures osas teadliku teadvuse piiri all. Nende mõistmine eeldab seda, mida Merleau-Ponty (2005) on kirjeldanud kui „vaikivat cogitot” – eelreflektiivset, kehastunud teadlikkust – ning mida Polanyi (1966) on nimetanud „vaikivaks teadmiseks”: teadmise mõõtmeks, mida me kasutame pidevalt, kuid mis jääb sõnastamata.
Eriti neljandal ehk sümboolsel tasandil (d ) integreeruvad teadvus ja emotsioon arusaamadesse, mida on raske artikuleerida. Need sügavamad tasandid kannavad tugevamat emotsionaalset resonantsi, sest nad kaasavad neuraalseid süsteeme, mis integreerivad kognitiivset ja afektiivset töötlust.
Kokkuvõttes võime me öelda, et:
- iga representatsiooni juures saab rääkida selle ala-, eel- ja päristeadlikust osast, täpselt samuti nagu terve teadvuse juures saame me rääkida vastavatest teadvuse osadest.
- üleminekud nende tasandite vahel on järkjärgulised, mitte järsud. Iga tasand toimib kui teatud abstraktsiooniastmega „kaart”, tõstes esile kogemuse teatavaid aspekte ja jättes paratamatult osa jälle varju.
- hierarhiline struktuur võimaldab liikuda konkreetsetest tähistest sügavamate tähendusteni, mis küll väljuvad keele otsesest haardeulatusest, kuid on sellegipoolest mõtlemise ja kogemuse lahutamatuks osaks.
- Iga representatsioon sisaldab tervet “tähenduste kogumit” – iga representatsioon hõlmab arvukaid alamrepresentatsioone kui võimalusi.
- Representatioonid toetuvad modaalsüsteemidele – ajusüsteemidele, mis vastutavad tajumise (nägemine, kuulmine, puudutus jne), tegevuse (liikumine, propriotseptsioon) ja introspektsiooni (emotsioonid, vaimsed seisundid) eest ning on teatud viisil nende peegelduseks. Representatsioonid rajanevad neil, kuid on ise amodaalsed.
- Representatsioonid on põimitud hierarhiaga ning seotud füsioloogiliste aistingutega.
- Representatsioonide seostamisel emotsioonidega sobivad Ankurdatud tunnetuse (Grounded Cognition) teooriad.