Kuidas toimub mõtlemine? See iidne küsimus on paelunud filosoofe, psühholooge ja teadlasi läbi aegade, ent sellele pole seni lõplikku vastust leitud. Mõtlemist seostatakse sageli keele ja selle struktuuriga (Whorf, 1956; Chomsky, 1965)
Kui aga eeldame, et mõtlemine sõltub keelest, tekib paratamatult küsimus: kuidas mõtlevad need, kellel keel puudub? Kuidas suudavad mõelda näiteks väikelapsed, kes pole veel keelt omandanud, või inimesed, kes pole kunagi õppinud rääkima – näiteks sünnist saadik kurt-tummad?
Selles kontekstis on tähelepanuväärsed Helen Kelleri ja Ildefonso kogemused (Schaller, 1995). Ildefonso, kes omandas keeleoskuse alles umbes kolmekümnendates eluaastates, näitas, et kuigi keel on hädavajalik mõtete väljendamiseks, ei pruugi mõtlemine ise toimuda keele vahendusel. Enne keele omandamist suutis ta küll maailmas orienteeruda ja teha lihtsamaid töid, kuid tal puudus arusaam sellest, et sõna „kass“ tähistab konkreetset olendit – rääkimata keerukamatest kontseptsioonidest, nagu „aeg“ või „värv“.Sama võib öelda Helen Kelleri kohta: kuidas sai ta aru, et sõna „vesi“ tähistab konkreetset tunnet, kui käsi satub vette? Elu toimus nende ümber ja nendega, kuid jäi suures osas arusaamatuks kuni asjad said teadvuses representeeritud ja nimed.
Seetõttu tundubki üheks loogiliseks viisiks uurida mõtlemist läbi representatsioonide. Representatsioon kui mõtlemise algüksus.
Kuigi representatsiooni mõiste on levinud nii filosoofias kui ka psühholoogias, on selle täpne defineerimine problemaatiline. Nagu märgib Hanna Pitkin:
“Recent work in philosophy suggests that, even if we know perfectly well how to use a word … we may yet be unable to define it completely and explicitly, to say what we know” (Pitkin, 1967, lk 6)
Kuna representatsiooni teooriaid on palju ja nende esindajaid veelgi rohkem, keskendun järgnevalt vaid mõnele olulisemale käsitlusele. Etümoloogiliselt tähendab representatsioon taas-esitamist – nähtuse või objekti esindamist mõtlemises. Idee ja representatsioon on seetõttu tihedalt seotud: mõeldes näiteks kassist ei pea me silmas füüsilist looma, vaid meie teadvuses esinevat mentaalset kujutist.
Wilhelm Wundt, keda peetakse eksperimentaalpsühholoogia isaks, käsitles ideid mentaalsete kujutistena. Tema jaoks ei erinenud tajust tulenevad ideed (pertseptsioonid) oluliselt mälukujutistest. Wundti järgi:
“representatsioonid võivad olla kas pertseptsioonid (Wahrnehmungen) või intuitsioonid (Anschauungen): sama representatsiooni nimetatakse „pertseptsiooniks“, kui seda käsitletakse objektiivse reaalsuse esitusena, ja „intuitsiooniks“, kui seda käsitletakse sellega kaasneva teadliku, subjektiivse tegevuse seisukohalt.” (Stanford Encyclopedia of Philosophy, 2025)
Sarnast seisukohta jagas Sigmund Freud, kelle meelest teadvus on üks tajuorganitest, mis kombineerib informatsiooni kahelt taju tasapinnalt – ta kirjutas: “Käesoleva süsteemi funktsioonide vahendusel muutub teadvus, mis seni oli ainult tajude tajumisorgan, nüüd ka teatud mõtteprotsesside tajumisorganiks. Sellel on justkui kaks meelepinda, millest üks on suunatud tajumise ja teine alateadlike mõtteprotsesside poole.” (Freud, 1900, lk 573).
Freud eristas oma teoses Das Unbewusste (1915) representatsioonis kahte komponenti:
- Asja-presentatsioon (Dingvorstellung): representatsiooniga kaasnevate kujutluste ja emotsioonide suures osas alateadlik kogemus.
- Sõna-presentatsioon (Wortvorstellung): representatsiooni keeleline nimetus, mis ei hõlma kõiki aspekte representatsioonist.
Aasta pärast, 1916-dal aastal avaldati postuumselt Ferdinand de Saussure mõtteid Tähistaja ja Tähistatava suhtest, kelle vaated suures osas sisuliselt sarnanesid Freudi vaadetega.
- Tähistaja (prantsuse keeles signifiant) on märgi materiaalne, tajutav külg – helikujund (kõnes) või graafiline kujund (kirjas). (Freudil vastaks see Wortvorstellung’i mõistele)
- Tähistatav (prantsuse keeles signifié) on märgi mõisteline, kontseptuaalne külg – idee, tähendus või kontseptsioon, millele märk viitab. Näiteks sõna “õun” puhul on märgistatavaks arusaam õunast kui teatud suuruse, maitse ja lõhnaga viljast. (Freud nimetaks seda ilmselt Dingvorstellung). (Cours de linguistique générale”, 1916)
Representatsioon kui subjektiivne kaart
Nii Freud kui Saussure näitavad, et representatsioonid vahendavad inimese suhet reaalsusega. Lugedes sõna „õun“ või kogedes pähe kukkuvat õuna, tekib meie meelte selle objekti representatsioon – õuna idee. Sünnib mentaalne kujutis, mis põhineb tajul, kuid ei ole identne reaalse asjaga.
Reaalse õuna ja õuna representatsiooni seost kirjeldas Poola-Ameerika filosoof Alfred Korzybski, kes illustreeris representatsioonide olemust kaartide metafoori kaudu: keel ja sõnad toimivad nagu kaardid, mis kirjeldavad “territooriumi” või reaalsust. Tema tuntud fraas, “Kaart ei ole territoorium, sõna ei ole asi” (Korzybski, 1933), rõhutab, et meie mõtted, sõnad ja teooriad on alati vahendatud, mitte reaalsus ise. Täpne kaart jagab struktuurilisi sarnasusi territooriumiga ja aitab meil seeläbi maailmas orienteeruda, kuid pole kunagi samaväärne reaalsusega. Korzybski väitis, et me konstrueerime “kaarte” (representatsioone maailmast) oma meelte, keele ja mõtlemisprotsesside kaudu. Need kaardid on abstraktsioonid, mis paratamatult lihtsustavad ja filtreerivad reaalsust, et aidata navigeerida keerulises maailmas. Ta lisas, et “kaardid” on olemuslikult piiratud reaalsuse tajud. Need ei suuda kunagi hõlmata kogu informatsiooni ja on paratamatult kujundatud meie individuaalsete vaatenurkade, varasemate kogemuste ja keelelise raamistiku poolt. Meie arusaam maailmast on püsivalt subjektiivne ja osaline. Probleem on, et luues millegi kohta kaardi, loome me sellega tüki reaalsust, mida on vaja jälle kaardistama hakata.
Sünteesides Alfred Korzybski kaart-territooriumi metafoori ja Immanuel Kanti tunnetusteooriat (Kritik der reinen Vernunft, 1781/1787), saame eristada vähemalt kolm tasandit, mille kaudu me mõistame isegi nii lihtsat asja nagu õun. Iga tasand vastab erinevale tunnetuslikule vaatele ja aitab paremini mõista, kuidas meie mõistus suhestub reaalsusega:
(a) Õun iseeneses (Ding an sich): Objektiivne reaalsus.
Õun oma objektiivses reaalsuses ei sõltu meie tajust või teadvusest. See on õun sellisena, nagu ta eksisteerib. Sellel tasandil on õunal füüsikalised, keemilised ja bioloogilised omadused – näiteks mass, kuju, DNA jne, mida uurivad loodusteadused (füüsika, keemia, bioloogia).
Korzybski terminoloogias vastab “õun iseeneses” territooriumile. Loodusteaduslikud kirjeldused kaardistavad territooriumi ja iga uus uuring loob uut territooriumi, olles samaaegselt ka kaart.
Kanti järgi ei ole meil aga kunagi otsest juurdepääsu “asjale iseeneses”. Me näeme ainult seda, mida meie meeled ja mõistus suudavad vahendada – see tähendab, et kõik, mida me teame, on juba tõlgendus. Territoorium on tajutav ainult läbi pertseptide, meelte kaudu vastuvõetud informatsiooni, mis on omakorda ainult kaart. Isegi kui meil on käes konkreetne õun (ehk tükk “territooriumi”), teame me sellest ainult nii palju, kui meie meeled suudavad kaardistada. Meie vaimusilmas tekib õuna “kaart”, mis sisaldab õuna lõhna, värvi ja palju muud. Võrreldes vanu kaarte praeguse õunaga toimub äratundmine ja me anname tajule nime.
(b) Õun minu jaoks (Ding für mich): subjektiivne taju.
Kesksel kohal tähenduse andmisel on taju subjektiivne tasand mis esindab indiviidi isiklikku kogemust õunast. Igaüks tajub õuna vastavalt oma subjektiivsele tajule nagu õuna kuju, värv, lõhn või muud omadused ta meeltesse jõuavad. Neile subjektiivsetele pertseptidele lisanduvad nüüd peas olevad mälujäljed, mis võimaldavad meil tajutav ära tunda. Mälujäljed ja pertsptid koos tekitavad isikliku “kaardi” – ettekujutuse õunast, mis ei pruugi kattuda ei objektiivse reaalsuse ega teiste inimeste kogemustega. See on tasand, mida uurivad psühholoogia ja füsioloogia, mis tegelevad taju omapärade ja moonutustega.
(c) Õun meie meeltes (Ding für uns): üldine representatsioon.
Oluline on märkida, et Kantil terminit Ding für uns ei olnud. Ta ei eristanud üksikisiku subjektiivset kogemust ja üldist inimkogemust; rääkides Ding für Mich’ist keskendus ta pigem üldisele kogemusele ehk samastas subjektiivse taju üldise tajuga. Ma arvan, et selle taga oli eeldus, et kõik tajuvad “Ding für Mich’i” ühtemoodi.
Siiski eristaks ma ka selle kolmanda tasandi, mida me saame käsitleda üldise või sotsiaalselt omandatava tasandina. See esindab ühiskondlikku ja kultuurilist arusaama õunast . Oma olemuselt on see üldine “õuna idee” või õuna kontseptsioon. See tasand hõlmab arusaamu õuna keelelistest, kultuurilistest ja sümboolsetest tähendustest: näiteks õun kui pattulangemise sümbol, New York kui “Suur Õun,” või Apple’i logo. Igaüks neist elementidest töötab omaette representatsioonina, kuid on ka mingil määral põimunud. Seda tasandit uuritakse semantika, semiootika, psühholoogia ja kultuuriuuringute kaudu.
Probleem: Subjektiivne Ding für Mich näib olevat Ding an Sich ja Ding für Uns.
Kõik kolm tasandit (objektiivne, subjektiivne ja sotsiaalne) on meie mõtlemises pidevalt põimunud. Siiski kipume oma subjektiivset kogemust (Ding für mich) pidama objektiivseks reaalsuseks (Ding an sich) või isegi universaalseks teadmiseks (Ding für uns).
Me tõlgendame oma sisemist pilti kui tõde, unustades, et see on vaid objekti representatsioon, mitte reaalsus ise. Seda eksitust esineb mitte ainult isiklikus tajus, vaid ka teaduses, kultuuris ja eriti poliitikas.
Kirjeldades mingit (ükskõik kui põhjalikku) teadmist õunast, artikuleerime me ainult oma taju sellest üldisest teadmisest – “õuna minu jaoks”. Ükskõik kui põhjalik ja kõikehõlmav see kirjeldus ka poleks, jääb see kaardiks “minu peas”, mida ma üritan kirjeldada, mitte objektiivseks, universaalseks tõeks või territooriumiks, ja isegi mitte üldiseks teadmiseks.
Kõik, mida me teame, on kaardid. Ja kuigi kaardid aitavad meil orienteeruda, ei tohiks me unustada, et need ei ole territoorium ise.
Joonis 1 Reaalne Objekt, tajutud objekt ja objekti sümboolne osa. Milline neist on representatsioon?