Me elame maailmas, mis on „reaalsest“ maailmast eraldatud tajubarjääriga. Õigemini mitmete tajubarjääridega.

Esimene barjäär tuleneb meie meele aistingutest. Maailm kui selline on ilmselt olemas, kuid tajume me sellest vaid niipalju, kui meeleorganid võimaldavad. Kui me teatud värvi või lõhna ei taju, siis pole seda meie jaoks olemas. Tõsi, me suudame mõndagi tajuda ka väljaspool meelte piire, sest võime erinevate seadmete abil muuta taju objekti, näiteks röntgenkiirguse, tajutavaks. Kuid paljudele tundub dosimeetri tiksumine või reovees olev viiruste näit siiski kahtlane või isegi kellegi vandenõuna.

Teine barjäär tuleneb meie mõõtudest. Kõige paremini suudame me haarata seda, mis on nii enam-vähem meie mõõtudega. Väiksemaid asju saame vaadata mikroskoobiga, suuremaid teleskoobiga, aga hoomata seda, et meie ees olev laud koosneb põhiliselt molekulide ja aatomite vahel olevast tühjusest, on keeruline. Rääkimata arusaamast lõpmatuse kohta.

Kolmas barjäär meie teadvuses on seotud ajaga. Me tajume põhiliselt olevikku ja mäletame päris hästi ka lähiminevikku. Kaugem minevik ja tulevik on väga suures sõltuvuses meie kujutlusvõimest ning varjutatud oleviku seisundist. Noorena on väga raske kujutada ette ennast vana ja haigena. Mingil moel näeb meie teadvus meid pea surematuna.

Neljas barjäär on teadvuse ja alateadvuse vahel olev barjäär, mida on samuti keeruline hoomata. Uurides „reaalset“ maailma, näiteks antud teksti, anname me sellele oma peas tähenduse ehk mõtleme vastavate asjade üle. Kuid kuidas see toimub? Kuidas tekib ettekujutus loetud sõnade tähendusest? Kui me lugeda ei oska, siis pole ka tekstil tähendust. Tähendus ja taju käivad tihedalt käsikäes. Me tajume tähendusi. Tähendus näiteks sõnale „päike“ tuleb kuskilt meie seest. Tähendus meenub kuskilt alateadvusest, kuid me projitseerime selle välja. Nähes kirja „päike“, ei märka me üldse kuidas alateadvus kirjutatud sõnale tähenduse omistab.