The strangest characteristic of unconscious (repressed) processes, …. is due to their entire disregard of reality-testing; they equate reality of thought with external actuality… S. Freud (Freud, 1911, lk 225)
Käesolevas kirjatükis tahan ma natuke vaadelda mõtlemise mõlemat külge läbi matemaatilise hulkade teooria. Hulkade teooria kasutamine mõtlemise analüüsimisel ei ole sugugi uus nähtus. Näiteks Ignacio Matte Blanco on kirjutanud mitu raamatut, kus ta vaatleb alateadvust määramatu hulgana. Siiski on minu lähenemine tema omast erinev. Kuid ma ei hakka siin Matte Blanco teooriat analüüsima ning püüan ka mitte süveneda hulgateooriasse, vaid püüan lihtsalt näidata kuidas representatsioonid ja hulgad on omavahel seotud. Minu lähenemisviisi põhialuseks on väited:
- kõikidele tajutavatele asjadele meie ümber vastab representatsioon meie peas.
- iga representatsioon meie peas on vaadeldav hulgana. Selline väide võib tunduda natuke imelik, sest me teame, et kõik representatsioonid nagu „päike“, „ema“ ja nii edasi on väga konkreetsed üksiknähtused, mitte hulgad. Välise nähtusena on need konkreetsed, kuid representatsioon koosneb tervest hulgast elementidest, mis kokku moodustavad vastava objekti. Näiteks ema noorena, praegu ja tuleviks on näiliselt sama “ema”, aga sisaldab erinevaid representatsioone emast.
- Representatsioonide omavahelised suhted alluvad loogika reeglitele ja on matemaatiliselt kirjeldatavad. Siin tuleb siiski meeles pidada, et Aristoteles eristas kaks erinevat loogilist lähenemist maailmale – induktiivse ja deduktiivse loogika[1] – induktiivne loogika üldistab üksikute juhtumite põhjal üldisi reegeid ja deduktiivne loogika järeldab üldisest üksikud juhtumid. Need on nii-öelda vastupidise suunaga loogikad meie teadvuses.
- Deduktiivse loogika abil me lahendame süllogisme ja eristame nähtusi üksteisest (Väited nagu “vedelad sademed on vihm”, “Vihm ja lumi on erinevad”, võivad olla tõesed või valed.). See toimib maailma “analüüsimisel” ja kirjeldamisel ning “tõe” otsimisel.
- Induktiiivse loogika abil (üksikjuhtumite vahel samasust otsides) toimub representatsioonide loomine. See on subjektiivne loogika, mis on põhineb tundel. “Kui miski näeb välja nagu part, prääksub nagu part, siis see on part.”
[1] Induktsioonil ja deduktsioonil on Aristotelese järgi kolm erinevust. Esiteks, induktsioon liigub üksikult üldisele, deduktsioon üldiselt üksikule. Teiseks, induktsioon liigub vaatluselt keelele (tajult lausetele), deduktsioon keelelt keelele (lausetelt lausetele). Kolmandaks, induktsioon teeb loomuse kindlaks või seletab seda, deduktsioon rakendab või näitab loomust. Deduktiivne loogika jälgib, et eelduste ja järelduste vahelised seosed oleksid kehtivad ja tuletab üldisest reeglist vastavaid järeldusi.
Minu järgnev käsitlus püüab nende kahe loogika toimimist vaadelda koos ning mõista, kuidas me subjektiivselt loome representatsioone ja püüame neid siiski objektiivselt kirjeldada.
Kuna ma järgnevalt tahan siduda representatsioonid hulkadega (ma käsitlen representatsioone teadmiste hulgana vastava asja kohta), tuletan lühidalt meelde, mis on hulk matemaatikas, rõhutades rasvase kirjaga teatud kvalitatiivseid omadusi, milledel on oluline roll hilisemas arutelus ja mida ma representatsioonide analüüsimisel edasi arendan.